Mõtlen praegu oma kaalu peale. Kui hea ja ilus oli hommik kui nägin kaalul 77t kilo.. No tõsiselt ma olin õnnelik. Olin täis indu ja tahet minna ikka edasi ja edasi, saada selga järjest kitsamaid riideid... olla ilus.. ja kuidas ma hakkasin juba nautima seda, kui keegi tänaval järele vaatas, naeratas.. ma lihtsalt nautisin ja sain sellest jõudu.
Aga nüüd. Ma ei jõua ennast ära kiruda. Kui raske on tegelikult olla 13 kg raskem-ja seda kõigest kuu ajaga.
Huvitav et 120ne kilosena ei tundnud ma ennast nii nigelalt kui nüüd ülesöönuna. Eks siis vist olin endale selgeks teinud, et ju siis ma olen loodud paksuks.... ju siis ma peagi selliseks jääma ja enda välimusega leppima..ning sööma sööma ja veelkord sööma.
Vaatan aga riideklapis ära pandud riideid mida hetkel jälle kanda ei saa... olen nukker...lihtsalt väga väga nukker.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment